WUSHU – tähendab tänapäeval Hiina päritolu võitluskunste. Wushu loetakse üheks vanemaks käsivõitlusviisiks. Algul kujutas Wushu endast puhtalt käsivõitlust, hiljem lisandusid sinna juurde erinevad elemendid nagu kaikad, mõõgad, odad, noad jms . Tõelise Wushu meistri käes võis muutuda ükskõik milline ese ohtlikuks relvaks. Wushu -d praktiseeritakse keha tugevdamiseks, enesekaitseks, ravi otstarbel ja ka vaimu arendamiseks. Siin kohal peab ära märkima, et Wushu treeningust 70%-90% koosneb just nimelt vaimsetest harjutustest vähemalt vanasti oli see nii kuid tänapäeval ei ole selleks lihtsalt võimalust nii on paljud meistrid läinud välise külje õpetamise teed. See mida üldiselt tänapäeval õpetatakse Wushu all on tegelikult vaid selle kunsti väline külg “enesekaitse”, tema tegelikku palet tunnevad “õnneks” vaid vähesed, sest teadmised ilma piisava vaimse ettevalmistuseta (milleks kulub aastaid) muutuvad inimesele endale ja tema ümbruskonnale ohtlikuks, tuues endaga alati kaasa vaid hävingut. Seepärast on Wushu praktiseerijate hulk väikesearvuline ja nende treeningud varjatud saladuskattega. Tänu sellele on Wushu enamusele maailmast tundmatu, kohati müstiline asi, millest ollakse kuuldud ja arvatakse teadvat palju, kuid tegelik ettekujutus asjast on ainult nähtud filmidest. Wushu on peen kunst mis põhineb mõistuse tööl, see väljendub käsivõitluses tehnilistes võtetes. Wushu põhimõtteid ei saa käsitleda õppeainena, sarnaselt mõnele teadusharule. Nende sisu muutub mõistetavaks ootamatult, spontaanselt nagu lille õitsele puhkemine. Sellest suudab aru saada vaid mõistus mida ei tumesta emotsioonid, soovid ega mõttetud unistused. – Wushul ilma distsipliinita pole üldse nime. Wushu ilma füüsiliseta ei eksisteeri ja ilma spirituaalse osata on Wushu surnud. – Wushu Aluseks on armastus. Pole ohtlikumat vastast kui uhkus. Wushu on eelkõige vaimu tee. – Wushu tee kulgeb läbi viie inimpõhiväärtuse: tõde, rahu, armastus, õige käitumine ja vägivallatus.

Kung-fu kõlab tuttavalt, aga mis on wushu?

Me teame ka ju mitte Wushu-Pandat vaid Kungfu-Pandat.

Wushu on õige Hiina võitluskunstide termin. Wushu tähendab sõjakunsti (wu sõda ja shu kunst), kus on üle 500 erineva stiili, sealhulgas taichi, wichun ja paljud teised. Termin „kung-fu” võeti kasutusele eksikombel, aga kuna see kõlab nii hästi, on käibel siiani. Kung-fu’d võib tõlgendada kindla aja jooksul omandatud oskusena. Nii oskavad näiteks kokad, õpetajad, autojuhid jt. kung-fu’d omal alal. Kui keegi väidab, et kung-fu on parem, kui wushu või vastupidi, siis on ta alles Hiina võitluskunsti õppimise teekonna alguses.

Seepärast, kui andsin eelmise aasta lõpus välja esimese eesti keelse Hiina võitluskunstide käsiraamatu, jätsin peale termini „kungfu“, mida kõik teavad.

Wushu’ga on Eestis tegeletud 80 aastate lõpust. Alustasin harjutamist 1990a Lev Kim’i käe all ja nüüdseks olen umbes 18 aastat juba ise treenerina töötanud.

Tõelise Wushu harrastajajaoks pole tegemist mitte ainult võitlus oskustega vaid võiks öelda, et tegemist on elustiiliga. Wushu’se on sügavalt põimunud näiteks Buddha ja Kongfutsiuse õpetused, Yin/Yang teooria millest lähtub oma ülesehituselt näiteks Taiji. Iga liigutus Taiji’s vastab Yin/Yang teooria järgi kas ühele energia liigile või teisele ja mida enamus ei tea on igal liikumisel ka võitluslik rakendus.

Wushu on tõhus ja praktiline võitlussüsteem, milles olete kindlasti saanud veenduda paljude kaasaegsete filmide kaudu. Eelmise sajandi teisel poolel, seoses meistritevaheliste duellide keelustamisega ja hiinlaste saladuste hoidmisega, jäi paljudele mulje, et wushu on pelgalt kavade esitamine või show-esinemised. Paraku ei tabatud tegelikku sisu ja tausta. Wushu on kõige mitmekülgsem idamaiste võitluskunstide kogum, millest võib iga soovija leida midagi enda jaoks. Noortele harrastajatele on sobilikud näiteks erinevad taolud ehk vormide õppimine ja sanda/qinda ehk vabavõitluse tehnikate sooritamine, ning vanematele inimestele näiteks taiji, qigongi praktiseerimine.

Wushu’s on võistluste seisukohast 2 peamist suunda Sanda – vabavõitlus ja Taolu – vormid/kavad e võitlus kujuteldava vastasega. Ideaalis moodustavad mõlemad ühtse terviku põimudes tõelise meistri käe all Kungfu’ks. Kaasaegses Wushu’s võiks stiilid jagada veel traditsioonilisteks ja modernseteks. Modernsed stiilid sisaldavad väga palju akrobaatika elemente, neid võime näha filmides, samas traditsioonilistes stiilides (tiigri-, palvetajaritsika-, ahvi-, lõunarusika stiilid jpt) on tegelikult akrobaatikat võrdlemisi vähe sest momendil kui oleme keset võitlust ennast maast lahti tõuganud ei saa me enam oma liikumist muuta ja oleme vastase jaoks kõige haavatavamad. Samas sobivad erinevad hüppega tehnikad väga hästi koordinatsiooni treeninguks ja ilusaks võitluse lõpetuseks.

Wushu alla lähevad tavaliselt ka Draakoni- ja Lõvitantsud, mida paljud Tallinna elanikud on saanud viimastel aastatel näha Hiina Uusaasta üritustel Tallinnas – siis olete näinud seal esinemas meie klubi õpilasi. Kindlasti tasub järgmise Hiina uusaasta üritusele tulla kuna Hiina saatkond kinkis meie klubile, hea koostöö märgiks uue, uhkema Draakoni. Traditsiooniliselt esinevad nendega Wushu klubide parimad õpilased kellele see on suureks auks.

Viimase 5 aastaga on Eesti Wushu väga jõuliselt edasi arenenud. Meil on õnnestunud korraldada 2 Euroopa Wushu Meistrivõistlused (2011 ja 2012) ja Eesti sportlased on toonud mitmeid medali kohti (3 pronks, 5 hõbe ja 2 kulda). Sellel aastal õnnestus sinna lisada 1 pronks ja neljas koht, kusjuures osalesime 2 sportlasega.

Sellest aastast võeti Euroopa Wushu Föderatsiooni poolt kasutusele Eesti Wushu harrastajate poolt loodud võistluste registreerimise ja korraldamise veebipõhine tarkvara. Nii võib öelda, et vaatamata meie riigi väiksusele oleme suutnud jõuda hiina spordialal vähemalt Euroopa tasemele.

Wushu meistrid on läbi ajaloo olnud head arstid, filosoofid, kunstnikud ja kokad. Põhiline saladus seisneb selles, et absoluutselt kõik, mis käsile võetakse, arendatakse täiuslikkuseni. Ega sellegagi veel rahul ei olda! Ükskõik kui hästi inimene midagi ka teeb, on alati võimalik teha veelgi paremini. End tuleb pidevalt edasi arendada, kuna paigalseis võrduks taandarenguga.

Olen tihti kokkupuutunud suhtumisega, et Wushu’s jõuavad tipptasemele ainult asiaadid tegelikkuses ei ole küsimus mitte rahvuses vaid soovis tõsiselt mingi asjaga tegeleda. Jah Venemaal on 50 ja Hiinas 500 last ühe rahvus koondise kohale aga sama olukord on kõigil spordialadel. Eesti on seda mitmel spordialal tõestanud ja olles kokkupuutunud erinevast rahvusest sportlastega on kõige olulisem sportlase enda soov ja tahe oma alaga tegeleda. Kindlasti jääb ainult tahtest väheks on vaja ka õigeid treening meetodeid ja hingega asja juures olevaid treenerid. Õnneks on minu õpilastest juba 11 omandada treenerikutse tänu millele oleme saanud juba rohkematele lastele õpetada Wushu’d.

Nagu juba varem mainis õpitakse Wushu treeningutel Taolusid e vorme, enesekaitset, akrobaatikat, lisaks rusikavõistlusele õpitakse vorme erinevate relvadega (mõõgad, kaikad, odad, alebardid, lehvikud jpm), Hiina keelt, kultuuri jpm. Tõelise meistri käes muutub iga ese relvaks millega saab iseennast ja oma lähedasi vajadusel kaitsta. Õnneks seda vajadust ei pea tänapäeval eriti tihti kasutama aga nähes seda mis toimub hetkel maailmas oleks mõistlik kui iga üks saaks kaitsta oma lähedasi.

Ise defineerin wushu’d kui kõikehaaravat eluviisi, mis on kaugel sellest, et olla vaid julm võitlusmeetod. Wushu õpetab alandlikkust, julgust ja usku iseendasse. Wushu õpetab enesekaitset, aga samal ajal ka vaoshoitust ja aukartust elu ees. Wushu annab aluse selleks, et inimese meelerahu ei rikuks hirm ega eneseuhkus, nii saame täita oma kohust iseenda, pere ja riigi ees.

Wushu kodumaa on küll Hiina, kuid ei tohiks ära unustada Indiat ja teiste selle piirkonna maade mõju Hiina võitluskunstide väljakujunemisele. Ära ei saa unustada isegi Aleksander Suure sõjakäigu mõjusid. Ainus, mida saab kindlalt väita, on see, et wushu pärineb Aasiast. Tugevaimat mõju on siiski avaldanud India, kust pärinevad osad wushu filosoofilised alused. Põhilisteks mõjutajateks loetakse taoismi ja budismi, millele tuginevad praktiliselt kõik wushu arusaamad, aga ka vaimsed ja füüsilised harjutused. Praktiliselt kõik wushu meistrid olid ühe või teise eespool nimetatud vaimse koolkonna järgijad. Lisaks sõjapealikele olid just mungad need, kes lihvisid wushu tõeliseks võitluskunstiks. Neile oli võitluslik aspekt teisejärguline. Kedagi tappa või sandistada ei olnud eesmärk. Nende püüdluste eesmärgiks oli vaimse ja füüsilise tasakaalu ning harmoonia saavutamine.

Põhimõtteks oli mitte põrkuda oma vastase välise jõuga, vaid selle mõjul painduda ning seejärel veelgi tugevamana tõusta. Seega ammutati jõudu vastase jõust, näidates üles enese vaoshoitust, vastupidavust ja vaimset üleolekut ja võttes seejuures õppust enda vigadest. Tugevust õpiti läbi kaotuste ning eluõppetundide. Seega, wushu kätkeb endas paljusid eluvaldkondi ja õpetab, kuidas end kaitsta rünnakute eest, aga samas ka seda, kuidas õigesti elada.

Füüsilise pooleta wushu’d ei eksisteeri ja spirituaalse pooleta on ta surnud. Wushu aluseks on armastus. Pole ohtlikumat vastast kui uhkus. Wushu on eelkõige vaimu tee.

Peame austama oma suurimat varandust – keha. Kaotades kehalise tervise, muutuvad kõik teised eesmärgid kaugeteks ja tühisteks. Õpi armastama ja austama ennast, siis saad seda kõike ka teistele kinkida.

Kvaliteetse elu neli põhitingimust on õige mõtlemine 70%, õige toit 10%, õige hingamine 10% ja õige liikumine 10% (Gunnar Aarma).

WUSHU – tähendab tänapäeval Hiina päritolu võitluskunste. Wushu loetakse üheks vanemaks käsivõitlusviisiks. Algul kujutas Wushu endast puhtalt käsivõitlust, hiljem lisandusid sinna juurde erinevad elemendid nagu kaikad, mõõgad, odad, noad jms . Tõelise Wushu meistri käes võis muutuda ükskõik milline ese ohtlikuks relvaks. Wushu -d praktiseeritakse keha tugevdamiseks, enesekaitseks, ravi otstarbel ja ka vaimu arendamiseks. Siin kohal peab ära märkima, et Wushu treeningust 70%-90% koosneb just nimelt vaimsetest harjutustest vähemalt vanasti oli see nii kuid tänapäeval ei ole selleks lihtsalt võimalust nii on paljud meistrid läinud välise külje õpetamise teed. See mida üldiselt tänapäeval õpetatakse Wushu all on tegelikult vaid selle kunsti väline külg “enesekaitse”, tema tegelikku palet tunnevad “õnneks” vaid vähesed, sest teadmised ilma piisava vaimse ettevalmistuseta (milleks kulub aastaid) muutuvad inimesele endale ja tema ümbruskonnale ohtlikuks, tuues endaga alati kaasa vaid hävingut. Seepärast on Wushu praktiseerijate hulk väikesearvuline ja nende treeningud varjatud saladuskattega. Tänu sellele on Wushu enamusele maailmast tundmatu, kohati müstiline asi, millest ollakse kuuldud ja arvatakse teadvat palju, kuid tegelik ettekujutus asjast on ainult nähtud filmidest. Wushu on peen kunst mis põhineb mõistuse tööl, see väljendub käsivõitluses tehnilistes võtetes. Wushu põhimõtteid ei saa käsitleda õppeainena, sarnaselt mõnele teadusharule. Nende sisu muutub mõistetavaks ootamatult, spontaanselt nagu lille õitsele puhkemine. Sellest suudab aru saada vaid mõistus mida ei tumesta emotsioonid, soovid ega mõttetud unistused. – Wushul ilma distsipliinita pole üldse nime. Wushu ilma füüsiliseta ei eksisteeri ja ilma spirituaalse osata on Wushu surnud. – Wushu Aluseks on armastus. Pole ohtlikumat vastast kui uhkus. Wushu on eelkõige vaimu tee. – Wushu tee kulgeb läbi viie inimpõhiväärtuse: tõde, rahu, armastus, õige käitumine ja vägivallatus.

Kung-fu kõlab tuttavalt, aga mis on wushu?

Me teame ka ju mitte Wushu-Pandat vaid Kungfu-Pandat.

Wushu on õige Hiina võitluskunstide termin. Wushu tähendab sõjakunsti (wu sõda ja shu kunst), kus on üle 500 erineva stiili, sealhulgas taichi, wichun ja paljud teised. Termin „kung-fu” võeti kasutusele eksikombel, aga kuna see kõlab nii hästi, on käibel siiani. Kung-fu’d võib tõlgendada kindla aja jooksul omandatud oskusena. Nii oskavad näiteks kokad, õpetajad, autojuhid jt. kung-fu’d omal alal. Kui keegi väidab, et kung-fu on parem, kui wushu või vastupidi, siis on ta alles Hiina võitluskunsti õppimise teekonna alguses.

Seepärast, kui andsin eelmise aasta lõpus välja esimese eesti keelse Hiina võitluskunstide käsiraamatu, jätsin peale termini „kungfu“, mida kõik teavad.

Wushu’ga on Eestis tegeletud 80 aastate lõpust. Alustasin harjutamist 1990a Lev Kim’i käe all ja nüüdseks olen umbes 18 aastat juba ise treenerina töötanud.

Tõelise Wushu harrastajajaoks pole tegemist mitte ainult võitlus oskustega vaid võiks öelda, et tegemist on elustiiliga. Wushu’se on sügavalt põimunud näiteks Buddha ja Kongfutsiuse õpetused, Yin/Yang teooria millest lähtub oma ülesehituselt näiteks Taiji. Iga liigutus Taiji’s vastab Yin/Yang teooria järgi kas ühele energia liigile või teisele ja mida enamus ei tea on igal liikumisel ka võitluslik rakendus.

Wushu on tõhus ja praktiline võitlussüsteem, milles olete kindlasti saanud veenduda paljude kaasaegsete filmide kaudu. Eelmise sajandi teisel poolel, seoses meistritevaheliste duellide keelustamisega ja hiinlaste saladuste hoidmisega, jäi paljudele mulje, et wushu on pelgalt kavade esitamine või show-esinemised. Paraku ei tabatud tegelikku sisu ja tausta. Wushu on kõige mitmekülgsem idamaiste võitluskunstide kogum, millest võib iga soovija leida midagi enda jaoks. Noortele harrastajatele on sobilikud näiteks erinevad taolud ehk vormide õppimine ja sanda/qinda ehk vabavõitluse tehnikate sooritamine, ning vanematele inimestele näiteks taiji, qigongi praktiseerimine.

Wushu’s on võistluste seisukohast 2 peamist suunda Sanda – vabavõitlus ja Taolu – vormid/kavad e võitlus kujuteldava vastasega. Ideaalis moodustavad mõlemad ühtse terviku põimudes tõelise meistri käe all Kungfu’ks. Kaasaegses Wushu’s võiks stiilid jagada veel traditsioonilisteks ja modernseteks. Modernsed stiilid sisaldavad väga palju akrobaatika elemente, neid võime näha filmides, samas traditsioonilistes stiilides (tiigri-, palvetajaritsika-, ahvi-, lõunarusika stiilid jpt) on tegelikult akrobaatikat võrdlemisi vähe sest momendil kui oleme keset võitlust ennast maast lahti tõuganud ei saa me enam oma liikumist muuta ja oleme vastase jaoks kõige haavatavamad. Samas sobivad erinevad hüppega tehnikad väga hästi koordinatsiooni treeninguks ja ilusaks võitluse lõpetuseks.

Wushu alla lähevad tavaliselt ka Draakoni- ja Lõvitantsud, mida paljud Tallinna elanikud on saanud viimastel aastatel näha Hiina Uusaasta üritustel Tallinnas – siis olete näinud seal esinemas meie klubi õpilasi. Kindlasti tasub järgmise Hiina uusaasta üritusele tulla kuna Hiina saatkond kinkis meie klubile, hea koostöö märgiks uue, uhkema Draakoni. Traditsiooniliselt esinevad nendega Wushu klubide parimad õpilased kellele see on suureks auks.

Viimase 5 aastaga on Eesti Wushu väga jõuliselt edasi arenenud. Meil on õnnestunud korraldada 2 Euroopa Wushu Meistrivõistlused (2011 ja 2012) ja Eesti sportlased on toonud mitmeid medali kohti (3 pronks, 5 hõbe ja 2 kulda). Sellel aastal õnnestus sinna lisada 1 pronks ja neljas koht, kusjuures osalesime 2 sportlasega.

Sellest aastast võeti Euroopa Wushu Föderatsiooni poolt kasutusele Eesti Wushu harrastajate poolt loodud võistluste registreerimise ja korraldamise veebipõhine tarkvara. Nii võib öelda, et vaatamata meie riigi väiksusele oleme suutnud jõuda hiina spordialal vähemalt Euroopa tasemele.

Wushu meistrid on läbi ajaloo olnud head arstid, filosoofid, kunstnikud ja kokad. Põhiline saladus seisneb selles, et absoluutselt kõik, mis käsile võetakse, arendatakse täiuslikkuseni. Ega sellegagi veel rahul ei olda! Ükskõik kui hästi inimene midagi ka teeb, on alati võimalik teha veelgi paremini. End tuleb pidevalt edasi arendada, kuna paigalseis võrduks taandarenguga.

Olen tihti kokkupuutunud suhtumisega, et Wushu’s jõuavad tipptasemele ainult asiaadid tegelikkuses ei ole küsimus mitte rahvuses vaid soovis tõsiselt mingi asjaga tegeleda. Jah Venemaal on 50 ja Hiinas 500 last ühe rahvus koondise kohale aga sama olukord on kõigil spordialadel. Eesti on seda mitmel spordialal tõestanud ja olles kokkupuutunud erinevast rahvusest sportlastega on kõige olulisem sportlase enda soov ja tahe oma alaga tegeleda. Kindlasti jääb ainult tahtest väheks on vaja ka õigeid treening meetodeid ja hingega asja juures olevaid treenerid. Õnneks on minu õpilastest juba 11 omandada treenerikutse tänu millele oleme saanud juba rohkematele lastele õpetada Wushu’d.

Nagu juba varem mainis õpitakse Wushu treeningutel Taolusid e vorme, enesekaitset, akrobaatikat, lisaks rusikavõistlusele õpitakse vorme erinevate relvadega (mõõgad, kaikad, odad, alebardid, lehvikud jpm), Hiina keelt, kultuuri jpm. Tõelise meistri käes muutub iga ese relvaks millega saab iseennast ja oma lähedasi vajadusel kaitsta. Õnneks seda vajadust ei pea tänapäeval eriti tihti kasutama aga nähes seda mis toimub hetkel maailmas oleks mõistlik kui iga üks saaks kaitsta oma lähedasi.

Ise defineerin wushu’d kui kõikehaaravat eluviisi, mis on kaugel sellest, et olla vaid julm võitlusmeetod. Wushu õpetab alandlikkust, julgust ja usku iseendasse. Wushu õpetab enesekaitset, aga samal ajal ka vaoshoitust ja aukartust elu ees. Wushu annab aluse selleks, et inimese meelerahu ei rikuks hirm ega eneseuhkus, nii saame täita oma kohust iseenda, pere ja riigi ees.

Wushu kodumaa on küll Hiina, kuid ei tohiks ära unustada Indiat ja teiste selle piirkonna maade mõju Hiina võitluskunstide väljakujunemisele. Ära ei saa unustada isegi Aleksander Suure sõjakäigu mõjusid. Ainus, mida saab kindlalt väita, on see, et wushu pärineb Aasiast. Tugevaimat mõju on siiski avaldanud India, kust pärinevad osad wushu filosoofilised alused. Põhilisteks mõjutajateks loetakse taoismi ja budismi, millele tuginevad praktiliselt kõik wushu arusaamad, aga ka vaimsed ja füüsilised harjutused. Praktiliselt kõik wushu meistrid olid ühe või teise eespool nimetatud vaimse koolkonna järgijad. Lisaks sõjapealikele olid just mungad need, kes lihvisid wushu tõeliseks võitluskunstiks. Neile oli võitluslik aspekt teisejärguline. Kedagi tappa või sandistada ei olnud eesmärk. Nende püüdluste eesmärgiks oli vaimse ja füüsilise tasakaalu ning harmoonia saavutamine.

Põhimõtteks oli mitte põrkuda oma vastase välise jõuga, vaid selle mõjul painduda ning seejärel veelgi tugevamana tõusta. Seega ammutati jõudu vastase jõust, näidates üles enese vaoshoitust, vastupidavust ja vaimset üleolekut ja võttes seejuures õppust enda vigadest. Tugevust õpiti läbi kaotuste ning eluõppetundide. Seega, wushu kätkeb endas paljusid eluvaldkondi ja õpetab, kuidas end kaitsta rünnakute eest, aga samas ka seda, kuidas õigesti elada.

Füüsilise pooleta wushu’d ei eksisteeri ja spirituaalse pooleta on ta surnud. Wushu aluseks on armastus. Pole ohtlikumat vastast kui uhkus. Wushu on eelkõige vaimu tee.

Peame austama oma suurimat varandust – keha. Kaotades kehalise tervise, muutuvad kõik teised eesmärgid kaugeteks ja tühisteks. Õpi armastama ja austama ennast, siis saad seda kõike ka teistele kinkida.

Kvaliteetse elu neli põhitingimust on õige mõtlemine 70%, õige toit 10%, õige hingamine 10% ja õige liikumine 10% (Gunnar Aarma).